Namiibia - Aafrika loodusime 

Kirja pani: Leela Lilleorg

„Aafrika algajatele”- nii rekaamib end Namiibia. Ambitsioonikas lubadus vastab tõele – Namiibias saab tõelise Aafrika loodus- ja loomaelamuse Euroopalikult turvalises ja puhtas keskkonnas.

Namiibia asukoha reedab tema kunagine nimi: Edela-Aafrika. Nii kutsuti Namiibiat sel ajal, kui saksa koloniaalvõim oli lõppenud, kuid riik kuulus Lõuna-Aafrika võimu alla. Iseseisvaks sai see rahvaarvult pea Eesti suurune riik 1990. aastal. Namiibia on maailma üks hõredaimalt asustatud riike: sealsed 1,8 miljonit elanikku elavad pea 20 korda suuremal pinnal kui meie.

Kauge ja eksootiline Namiibia üllatab puhtuse, turvalisuse ja korraga. Ei teagi, kas see tuleneb sellest, et endise Saksa kolooniana on Namiibias veel siiani tunda saksa korraarmastust või hoopis sellest, et turism on Namiibia üks olulisematest majandusharudest. Igatahes on väga meeldiv sõita mööda heas korras teid, teha sisseoste Euroopalikes supermarketites, maksta krediitkaardiga ning astuda suvalises teeäärses bensiinijaamas puhtasse tualetti. Kõrget arengutaset kinnitab ka ametlik statistika- Namiibia on pärast Lõuna-Aafrika Vabariiki ning Botswanat Aafrika rikkuselt kolmas riik. Turistina on ka tõesti mugav, et kõikjal saab hakkama riigikeelena kasutavas inglise keeles.

Maarjamaalane võib kauges Namiibias end päris mitmeti kodus tunda. Võõrast usust tulenevaid harjumatuid käitumismalle pole– 80% namiiblastest on kristlased. Sarnasusi leiab ka toitumisharjumustes, näiteks on Namiibias olemas verikäkk ja must leib. Ajast ja täpsusest arusaamine on aga lõunamaiselt aeglane. Ja mobiiliga ei ole kuigi palju peale hakata- levi on olemas vaid suuremate linnade lähistel. Aga kiiret ju ei ole, asustamata looduse imeline võlu ongi tempo alla kruvimises.

Namiibia Euroopalikele linnadele on kontrastiks mitmete hõimude jätkuv elu aastasadu vanade kommete kohaselt. Näiteks küttimisega elatist teenivad bushman’id ning himbad.

Namiibia looduselamuse saab kätte mööda maad ringi seigeldes. Kuna ühistransport puudub, siis parim variant on autorent. Seiklejad hinged peaksid valima neljarattaveoga dziibi ja suurtelt teedelt ka kõrvale põikama. Paljudel dziipidel on kaasas oma maja: külgeehitatud telk avaneb kas dziibi katusele või külje peale. Vihmaperioodil võib avaneda võimalus avastada, milline Namiibia paljudest kuivanud jõesängidest ootamatult veega täitunud on. Mugavuse eelistajatele on pakkuda aga erinevaid konditsioneeriga autosid ja busse, soovi korral ka koos giid-autojuhiga. Sel juhul tasub reisimarsruut koostada suuremaid asfalt- ja kruusateid kasutades, mis hoitakse väga heas korras. Omal käel ringiseiklemist hõlbustavad head maakaardid ja arusaadavad viidad.

Ringsõidu mööda riiki teevad atraktiivseks pidevalt vahelduvad maastikud ja looduskooslused. Kõrgetele mägedele järgneb puudega savann, sellele taimestiku ja liivadüünidega kõrb, siis mägine kanjon, seejärel tohutud liivadüünid, siis täiesti taimestikuta kõrb. Suvepealinna Swakopmundi teel olles võib ära näha suisa kuumaastiku.

Namiibia vasakpoolset liiklust ei tasu karta ka kogenematul- autosid jagub tohutu territooriumi peale niivõrd vähe, et erilist liiklustihedust karta ei ole. Bensiini hind on, nagu kõik muudki hinnad Namiibias, Eesti hinnatasemest veidi odavam. Teel olles peab aga arvestama, et kütuse eest saab tasuda ainult sularahas. Hotellides ja suuremates poodides toimib ka krediitkaart. Veidi kannatlikkust tasub kaardimakse jaoks siiski varuda.

Majutuseks on võimalusi igale eelistusele ja igale rahakotile. Soojalt soovitame Namiibia heatasemelisi lodge’sid. Nii nimetatakse keset asustamata loodust asuvaid hotelle. Kolmetärnilodge’des on mugavaks puhkuseks kõik olemas ja need on ka hinnalt soodsad. Nelja- ja viietärnilodge’i on vähem ning neis hinnad kõrgemad. Kõik lodge’d on madalad loodusesse integreeritud kompleksid, kus tihti suurem peahoone ning majutuseks eraldi majakesed. Palju kasutatakse loodusliku kõrrekatust, mis näeb välja eestimaise rookatusena, kuid lõhnab heinaküüni järele. Kuna lodge’i lähiümbruses pole üldreeglina mingit asustust, pakuvad kõik lodge’d külalistele toitlustust. Televiisoreid pole ja polegi vaja. On kohti, kus klaasist restorani seina taga „Animal Planet’it” jälgida võib: loomadele rajatud joogikoht meelitab ligi igatsorti sarvelisi ja kirjakuid. Teistes saab aga aknast jälgiga maalilist päikeseloojangut. Kolmandas esitavad hotelliteenindajad ise õhtusöögi taustaks Namiibia rahvuslikke laule. Kohaliku kultuuriga lähema tutvumise eelistajail soovitan proovida nn. külalisfarme ja –maju. Eesti taluturismist eristab neid asutusi väga personaalne teenindus: külalised kutsutakse enamasti pererahvaga samasse söögilauda.

Tohutu Atlandi Ookeani rannik pakub võimalusi erinevateks merega seotud harrastusteks. Kala saab püüda nii rannalt kui paatidest. Huvilistele pakutakse ka haipüügi elamust, viimane lastakse küll pärast kinnisaamist vette tagasi. Hoolimata alati külmadest vetest on ookeaniäärsed linnad Walvis Bay ja Swakopmund garanteeritult tugeva tuule tõttu surfajate lemmikpaigaks. Mõnusa mereelamuse saab aga paadiretkel, kus hülgeid ja delfiine näeb alati ning kus ka vaalad end vahetevahel näitavad. Võib juhtuda, et hülgeid saab ka katsuda - nad tavatsevad söögilootuses laeva hüpata. Vahva elamus on hülgeid täis vetel kanuutamine. Rannapuhkuse eelistajatel tuleb aga piirduda basseinipuhkusega - lõunapooluselt alguse saav Benguela hoovus ei luba veetemperatuuril Namiibia rannikul kunagi tõusta üle 15 kraadi.

Vihma sajab Namiibias üldreeglina vähe ka vihmaperioodil. Veebruaris-märtsis võib maksimaalselt oodata vaid paari-kolme vihmasadu nädalas, kusjuures iga sadu kestab vaid tunnikese-kaks. Ja siis paistab jälle päike. Ülejäänud kuudel on aga päike garanteeeritud. Tulemuseks on väga kuiv õhk, mis kuivatab nahka ja ninasõõrmeid. Õnneks muudab just see kuiv kliima suviti 35 kraadini ulatuda võiva temperatuuri kergesti talutavaks. Namiibia talvel maist septembrini on päevane temperatuur Eesti suve sarnane, öösiti võib temperatuur aga kukkuda null kraadi lähedale. Seega sobib Namiibia aastaringseks külastuseks, igaüks saab valida endale sobiva aja. Kuivemal ja jahedamal ajal juulist oktoobrini näeb enim loomi, kes kuivuse tõttu hoiduvad jootmiskohtade lähedusse. Kuid ka novembrist aprillini on võimalik näha palju loomi.

Riigi ida-osa katab viljaka liiva ning kuivaga kohanenud puude ja rohuga kaetud Kalahari kõrb, läänerannik on Namiibi kõrbe valduses. Namiibi kõrbes asuvad Sossusvlei liivadüünid soovitame kindlasti reisikavva mahutada ning planeerida sinna jõudmine just päikesetõusus ajaks. Just siis hakkab düünidel mängima varju ja valguse kontrast. Punakate düünide vahelt on turistil hea risti läbi sõita ja imelisi pilte klõpsida tänu sellele, aastatuhandeid tagasi üritas jõgi läbi düünide ookeani suunas läbi murda ja jõudiski poolele teele. Kuni alla andis. Seda jõe hääbumise paika käivad nüüd pildistamas tuhanded turistid ja asja eest- valge kuivanud savijärv, punased liivadüünid, sinine taevas ning kuivanud puujändrikud on nagu raamita maal. Kõik Sossusvlei düünid, kaasa arvatud maailma kuulsaim düün 80 meetri kõrgunel Düün 45 ootavad vallutajaid ehk nende otsa ronijaid. Mööda düüni harja ülesronimine polegi kuigi lihtne- liiv on pehme ning vajub läbi, õhk on hõre, sest düünid ise asuvad merepinnast ühe kilomeetri kõrgusel platool. Düünide ilu rikkimise pärast muretsema ei pea - düüni „parandamiseks” läheb tuulel vaid tunde.

Namiibias on arvukalt erinevaid loodusparke, mis on enamasti riigi omanduses. Kuigi eraomanike käes on vaid kolmanik riigi territooriumist, siis kõigist eramaadest on mustanahaliste omanduses koguni 60%. Eramaad on piiratud kõrgete aedadega, mille peamine eesmärk eraldada oma territooriumil elavad loomad teistest. Jahifarmi pidajate kohustus on tagada kiskjate jäämine oma maa piiridesse, karjakasvatajate soov aga kaitsta oma karja. Suuremat karja kasvatada saavad sealmail vaid rikkamad maaomanikud. Kui mujal mõõdavad karjakasvatajad maa viljakust näitajaga, kui palju lehmi saab pidada ühel hektaril, siis Namiibias on tohutu kuivuse tõttu mõõdik ümberpööratud. Mõõdetakse hoopiski hektarite arvu, mida läheb vaja ühe lehma pidamiseks. Niiskemas maa keskosas piisab ühe lehma pidamiseks viiest hektarist, riigi lõunaosas läheb ühe lehma kohta vaja aga 20 hektarit maad.

Riigi omanduses olevates looduparkides kulgeb loomade elu Emake Looduse taktikepi all. Loodusparkidest suurim ja atraktiivseim on Etosha National Park, kus inimene on teretulnud sõitma vaid mööda ettevalmistatud teid ning karvaste ja suleliste elu-olu autoaknast vaatlema. Vaatamist aga jagub kuhjaga. Igat sorti sarvelisi, sebrasid, kaelkirjakuid ja linde on nii palju, et nende tuvastamiseks soovitame loodupargi poodidest osta loomade kaardi. Lõvisid ja elevante on vähem, kuid kohtumisi nendegagi peaks jaguma iga pargikülastaja igasse päeva.

Miks minna Namiibiasse? Loodus ja loomad eelkõige. Teiseks vaikus ja rahu. Kuid ka seiklus, matkamine ja erinevad aktiviteedid- kasvõi liivadüünidel suusatamine või quad’idega kihutamine. Statistika kinnitab, et Namiibia lummab- kolmandik Namiibiat külastanud turistidest tuleb siia uuesti tagasi.

Vaata lähemalt:

www.namibiatourism.com.na
www.namibia-travel.net
www.airnamibia.com


Tagasi reisipakkumiste juurde>>




Viimati uuendatud 26. märts 2014
citybreak.ee messireisid.ee spabreak.ee