Väljalend Tallinnast Mexico Citysse, jõudmine (enamasti) veel sama päeva õhtuks. 
NB! Rahvusvahelised lennupiletid ei sisaldu hinnas.

Kui saabumise aeg lubab, kasutame võimalust einestada üle vanalinna kõrguval terrassil "zocalo" ääres, kuhu asteegi (nende keeli mexica) rahvas 15. sajandil asutas Mexico Tenochtitlani linna ujuvale soosaarele ja mis on nüüdseks üle 25 miljoni inimesega metropoli südameks. Praegu oma mõõtmetelt maailmas teise keskväljaku kohal uudistame vaadet rahvuspaleele ja katedraalile, mis rajati viiesaja aasta eest asteekide templi ja nende viimase valitseja Moctezuma poolt kasutatud hoonete kohale. 

Öiseks puhkuseks asutame end kas populaarsesse Condesa või ajaloolisse Coyoacani linnaossa, kus asteekide impeeriumi vallutuse päevil asus konkistadoor Hernán Cortési kodu ja sõjaväe baas, ning millest sai Uus-Hispaania asekuningriigi esimene pealinn aastatel 1521-1523. Tänapäeval on kesklinnast vanema ajalooga Coyoacan hinnatud oma kultuurse ja rahuliku õhustiku poolest, seal on elanud ja tegutsenud hulk kuulsaid mehhiko kunstnikke ja intellektuaale, k.a Luis Buñuel, Diego Rivera ja Frida Kahlo. Selles linnajaoks asub ka Mehhiko Riiklik Ülikool, mis ühtaegu on maailma suurim kõrgkool.

Hommikul on aega vaadata ringi Coyoacani tänavatel, turul ja muuseumites. Kes soovib, saab vurada ringi ka rattaga. Jalutuskäigu kaugusel on Trotsky majamuuseum, samuti väga populaarne Frida Kahlo "Sinise Maja“ muuseum, kus võime tutvuda legendaarse mehhiklanna elu ja looga, mis inspireerib järjest suurema hooga tervet maailma. Omapärasel moel avab Frida lugu ka meie ilu ja elujõu reisi mööda lõunapoolset Mehhikot, kust pärines tema ema (Oaxaca rannikult) ja ka stiilimõjud tema kuulsaks saanud rõivastuses, millest seejärel võtsid šnitti disainerid üle maailma. Kahlo tänaseks Ladina-Ameerika naiskunstnikest kõige kallimalt müüdud maalid, nagu ka peale tema surma peidus hoitud ja hiljuti majja sisssemüürituna avastatud kleidid, korsetid ja ortopeedilised abivahendid kõnelevad sellest, kuidas tugeva hingejõuga võib iluks võluda ka väga suure valu. 

Niisugune lugu taskus, algab meie sõit pealinnast välja Mehhiko kõige vaesemasse ja unustatumasse kanti, Chiapase osariiki lõunapiiril, mis loodusliku ja kultuurilise potentsiaali poolest on ometi üks rikkamaid riigis.

Õhtu saabudes maandub meie lennuk džunglis ja algab neli päeva kestev road trip Chiapase roheluses. Einestame ning sätime end kolmeks ööks sisse majakestesse Palenque püramiidide lähistel keset Saraguato ahvide kaitseala (millest annavad tunnistust nende suurte olendite aukartustäratavad möirged kõrgel katuste kohal). Uudishimulikumad võivad ahvide liikumise jälgimiseks tõusta juba vaiksel hommikutunnil, kui laialehelised puud ja põõsad veel kasteveest sillerdavad. Varavalges on õhus midagi erilist – kuulatame loodusehelisid, märkame ilu detailides, tervitame hommikut. Kuid enne uinumist on jalutuskäigu kaugusel mõnus võimalus sukelduda elava muusikaga džunglipeo rütmidesse. Lisaks võib rõõmsa džungliklubi juurest „eksida“ ka romantilistele radadele läbi rohelusse uppunud laagriala melust veidi kaugemale... vihmamets summutab peagi inimhääled ja kuulata võib aimatavat pulssi mullast suurte puudeni, kus elujõud voolab mahladena mööda iga vart ja leheveeni...  ning lopsakad õied naeratavad õhkõrnas lõhnas...  Troopiline soojus lõõgastab, maailm on siin ja praegu.

Päeva alustame virgutava hommikuliikumisega ning siis ootab meid hommikusöök. Peale seda oleme esimeste külastajate seas kohal iidses Palenques – maiade klassikalisel ajal õitsenud linnas. Õhk on veel värske ja vaikne ning suured turismigrupid pole loodetavasti jõudnud oma olemasolu meile veel meenutada... Meie giidiks on sealsamas üles kasvanud noormees, kes jutustab meile selle tänini püha paiga lugu. Seejärel lubame endale ka parasjagu vaba aega, et kõike kuuldut seedida ning mõnes vaiksemas kohas vanal sammaldunud kivil jalga puhata ja, miks mitte, hetkeks undki näha, et katsuda seda erilist paika kõigi meeltega ja enamgi veel...

Peale puhkeaega koguneme taas ja siseneme paaritunniseks retkeks džunglisse. Liigume mööda tema lehtedesse mattunud radu, mis looklevad sadade veel välja kaevamata ehitiste ja püramiidide kohal, millest annavad tunnistust siin-seal väljaulatuvad kivimüürid ja ukseavaused... Tutvume põnevate taimede ja viljadega ning hea õnne korral näeme mõnd džunglilooma või lindugi. Jõuame ka kunagi õitsvat linna veega varustanud allikani, millest senini võib leida kosutust: see on Elu Alge allikas. Et Palenques kohtuvad mitmed jõed, mis moodustavad läheduses võimsaid koski, tulenebki tema nimi sõnaühendist "Bakal-Ham", mis tõlkes kõlaks kui "Palju Vett". Seal, tuksleva džungli südames istume puhkama ja kuulatama, ning kosutame oma meeli ka millegi värske ja maitsvaga, mis meie teejuhil on õnnestunud kaasa tuua. Matka lõppedes sööme traditsioonilist särisevat rooga lähedal asuvas pereettevõttes. 

Seejärel sõidame lõõgastuma tunni aja autosõidu kaugusel asuvate helesinise veega koskede juurde. Seni turismiteedelt üsna eemale jäänud Roberto Barriose nimelise küla juures asuvad mitmeastmelised kosed on suurepärane koht ujumiseks, vettehüpeteks ja veel üle-ekspluateerimata loodusliku ime nautimiseks. Õhtu saabudes sõidame tagasi ööbimispaika, puhkame ja õhtustame. Soovijate päralt on massaaž. Võtame ka aja, et ühiselt lõkke ümber istuda, nautida tähistaevalaotust enda kohal. Laseme lauludel kõlada ja jagame muljeid, mida juba seni kogetud päevad on meeltes talletunud.

Hommikune loodus- ja enesevaatlus tehtud, sõidame ühte džunglisse peitunud erilisse paika armsate inimeste juurde, kelleni jõudmiseks tuleb avada mitmeid väravaid ja sillata ületada jõgi. Selle külastuse sisu on nii hinge kui meeli toitev üllatus :) Karta on, et jääme sinna kogema ja uudistama nii mitmekski tunniks.

Päeva teisel poolel leiame kohaloluhetki võimsa Misol Ha (maia keeles „Kukkuv Vesi“) kose juures. Kosk ja kosutus kõlab eesti keeles kahtlaselt sarnaselt, ja seal saame vast aru, miks. Kõrval mühisev Misol Ha on arvatud 15 kõige erilisema kose hulka maailmas, ja lisaks läks see ajalukku Arnold Shwarzenegger´i kuulsa vettehüppega filmis „Kiskja“ („Predator“ 1987). Ujuda selles meteoriidikraatrit meenutavas ümaras järvekeses, kuhu 30 meetri kõrguselt laskub igas sekundis sadu kuupmeetreid vett, on värskendav ja väestav, nagu ka seejärel soojadel kividel peesitada (võimalik, et paremaid pindu tuleb jagada peremeeste – iguaanidega) ja avanevast vaatepildist jõudu ammutada. Nautime ka ümbruskonna parimat mageveekala, mis värskena kohalike grillilt lausa sulab suus.

Meie retk jätkub mööda Chiapase erilisi paiku, milleni pääsemiseks tuleb aeg-ajalt ületada ka mägesid, mis lisavadki rännakule vaheldusrikkust nii vaadete kui õhustiku poolest. Meie käsutuses on kogu sõidu vältel privaatne väikebuss ja kohalikke teid tundev kogenud juht. Vahemaad sel teel ei ole pikad, küll aga kulub nende läbimiseks mägiteedel (ja üle lamavate politseinike) meie mõistes oodatust veidi rohkem aega. Teekonna meeldejäävaks sisustamiseks mõtleme lisaks vaadete nautimisele kindlasti välja ka midagi muud lõbusat, vennastume/õestume, jutustame ja laulame, ning loomulikult teeme nii palju peatusi, kui aga hing ihaldab! Mööda rohelisi metsatunneleid ja kurvilisi mägiteid jõuame õhtupoolikul San Cristobal de las Casas´e vanalinna 2200 meetri kõrgusel merepinnast, kus meid aitab jahedusega aklimatiseeruda soojalt mõjuv müstiline õhustik tänavatel ja platsidel. Aga ka väikene üllatusvastuvõtt mägimaiade rituaali näol.

Seame end sisse selle põneva koloniaallinna ühes kõige vanemas piirkonnas, kust jalutuskäigu kaugusel saab avastada eriilmelisi paiku ajastuhõngulistes hoonetes ja õuedes, lasta hea maitsta võrratul toidul nii tänaval kui restoranis, imetleda silmipimestavat ilu käsitööturgudel ning harjutada kõige selle juures rahumeeli hispaania keelt maiadest kohalikega, kes seda kuigivõrd paremini ei pruugi osata kui üks keskmine eestlane. Suure tõenäosusega võtavad meid aeg-ajalt "rajalt maha“ vastupandamatud kohviaroomid kohalike kooperatiivide poodidest ja lokaalidest, kuhu hinnatud Chiapase orgaaniline kohv jõuab otse arvukatest väikefarmidest. 

Alustuseks aga teeme tutvust meie lähima ümbrusega: nimelt ei peatu me mõnes tavalises majutusasutuses, vaid ajaloolises muuseum-hotellis Na Bolom (maia keeles „Jaaguari Maja“), mis kogu oma suuruses ja salapäras on iseendast kui rännak aega sada aastat tagasi, mil hoone elanikud ja hiljem muuseumi rajajad viisid läbi esimesi ekspeditsioone vastu Guatemala piiri asuvasse Lacandoni vihmametsa sealsete põlisrahvaste juurde. Nende kultuuri jätkuva uurimise eesmärgil, nagu ka nende traditsioonilise eluviisi toetuseks loodud mittetulundusühing haldab muuseumi ja selles asuvat väärikat külalistemaja, mille toad on kujundatud omal ajal uurijate endi poolt väikeste muuseumi „saalidena“, ning sisustatud nende isiklike esemete ja leidudega. Rääkimata vanast raamatukogust, mille auväärsete riiulite keskel on suurepärane paik soovijail algust teha märkmiku sissekannetega juba hoogu kogunud rännakust. Na Bolom´is peatudes näeme lakandoni maiasid läbi ajaloo vanadel fotodel ja kirjeldustes, aga tihti kohtame neid täies eluväes ka muuseumi hoovis oma käsitööd pakkumas. Teeme sissejuhatava tiiru linna peal ja sööme õhtust. Unesco on omistanud San Cristobal de las Casas´ele „Loomingulise Linna“ tiitli, pidades silmas just kohalike rahvaste käsitöö ja kunsti rikkust.

Peale hommikusööki Na Bolomis jalutame linna südameks oleva Santo Domingo kiriku juurde ja teeme ringi peale kunagise domikiiklaste kloostri ruumides asuvas Chiapase kultuuride muuseumis (Museo de los Altos), mis jutustab loo linna asutamisest ja siinsete rahvaste allutamiskatsetest 16. sajandil. Viimase suhteliselt vähesest õnnestumisest kõneleb samas asuv maiade tekstiilikunsti keskus (Centro de Textiles del Mundo Maya) koos kirjeldamatult ilusa ja põhjaliku tekstiilide koguga tänapäeva maia rahvastelt üle Meso-Ameerika, kus vanal kombel puusatelgedel kudumine on vägagi elus ning aus sees, kujutades endast peenel moel ka salajast „kirjatraditsiooni“ ja keelt, milles iidseid sõnumeid segamatult edasi anda saab.

Lõuna ajaks kipub juhtuma, et taas on tekkinud ruumi uutele maitseelamustele, ning seejärel ka uutele avastustele. Sõidame lähedal asuvasse maia-tzotzilide kauge ajalooga külla nimega Zinacantán, kus kohalikult kerge ja maitsva eine juures señora Teresa koduses köögis saame lähemalt tutvuda sealsete inimeste elu ja oluga, ning imetleda nüüd ka elavas esitluses maiade jaoks püha kudumiskunsti puusatelgedel, mille kirevaid vilju võisime aastakümnete lõikes jälgida hommikul muuseumis. Tagasiteel linna külastame veel väikest, kuid ainulaadset mägimaa maiade pärimusmeditsiini muuseumi (Museo de la Medicina Maya), mis on loodud osariigi traditsioonilise ravikunsti ühingu poolt tutvustamaks nende iidset ja tänini terviklikku arusaama tervisest ja selle hoidmisest. Õhtu on kõigile San Cristobali linna vabaks avastamiseks.

Ees ootab kahetunnine sõit El Chifloni mitmeastmeliste koskede embusse lausa paradiislikus keskkonnas, kus mööda türkiissiniste ja roheliste vetega looduslikke basseine järjest kõrgemale tõustes pääseme võimsa veelaviiniga viimaks ka tõeliselt "silmast silma" vaatama; taustaks massiivne heli, mis tundub tulevat maailma loomisest endast. Nagu ka soe ja tugev jõetuul, mis tundub toovat muutusi...

Kose ülemiselt platvormilt saavad julgemad alla lennata mööda köit, mis ületab all voolava vee ja roheluse, ning millelt koseelamus saab veel eriliselt „tuule tiibadesse“. Ülevust lisab hea toit kogukonna restorani terrassil sealsamas jõe ääres. Ka vette saame end kasta. Õhtuks oleme kui uuesti loodud ning asume puhkama majakestes keset loodust ja uinutavat jõemüha. Pimeduse saabudes kogume jõe kaldal lõkke äärde koosolemise- ja koosloomise õhtuks.

Hommikul ärgates on neil, kes sellesse paika ära armunud, võimalik kõndida veelkord koseastmeid pidi üles mööda jõe teist kallast, kust avanevad veel teised vaated ja kujundid. Ka sealt saab köit mööda alla lennata. On aega ujuda ja mõnusalt hommikust süüa. Et siis meie road-tripi lõpuks sõita El Chifloni pooltroopikast ülesmäge

Keskpäeval sõidame Chiapase pealinna Tuxtla de Gutierreze poole, et lennata Oaxaca osariiki. Teel sinna tasub ära käia kuulsa Sumidero kanjoni veerel, mille sängis voolav Grijalva jõgi toodab suurema osa terve Mehhiko veeenergiast. Osariigis, mille enda küladest suur osa elab veel elektrita. Tohutu eluenergiaga vaene osariik, väekas või väeti?

Õhtul jõuame Unesco maailmapärandilinna Oaxacasse, mis on samanimelise osariigi ning tema iidsete kultuuride keskuseks, ning samal ajal oma avatud ja sõbraliku atmosfääriga ka kosmopoliitne maailmalinn. Peale mitmepäevast dzunglisõitu mõjub tõelise kompvekina peatumine kaunis ja koduses perehotellis vanalinna südames (3 ööd), kus käe-jala kauguses on kõige värvikamad paigad ja elavamad tänavad. Läheme sissejuhatavale jalutuskäigule ümbruskonnas orienteerumiseks ning sööme õhtust terrassirestoranis avara vaatega üle vanalinna.  Viimane hakkab eriliselt elama just õhtuti, kui avatud on ahhetamapanevad galeriid, butiigid, poekesed, platsid ja kohvikud Mehhikole nii omases kirevuses, kus kõik värvid ja toonid omavahel täielikult kokku sobivad... Võtame möödunud päeva kokku ühises ringis - huvitav saab olema kuulda läbitud teekonna kogemisi läbi erinevate silmade/kõrvade.

Luksuslik hommikusöök hotellis ja olemegi valmis võimsa Oaxaca kultuuride muuseumiga tutvumiseks (Museo de las Culturas) kohaliku kogenud giidi juhatusel. Muuhulgas näeme seal sapoteekide hauakambritest leitud haruldasi esemeid, meisterlike misteekide ülipeent käsitööd väärismetallidest ja muud põnevat terve Ameerika kontinendi seni kõige rikkalikumast aardest, mis kaevati välja just siin Oaxacas (haud nr VII Monte Albanis), paigas, mille homseks külastuseks me end vaimselt ja teoreetiliselt ette valmistame.

Oaxacas leiame eest lisaks suurepärasele kunstile ja käsitööle ka Mehhiko kõige rikkalikuma toidulaua. Muide, arvatakse, et just Oaxaca org on see paik, kus inimkond 10 tuhande aasta eest maisitaime kodustas ja kasutusele võttis. Tavapärase linnaekskursiooni võimegi rahumeeli asendada nii kõhtu kui vaimu toitva ringkäiguga mööda parimaid turge ja tänavatoidu lokaale, kus armastab süüa linnarahvas ise. Pärastlõunal on kavas meeleolukas üllatusprogramm :), õhtu on vaba. Hilisõhtul aga (kui on reede või laupäev) külastame vana salsaklubi, kus kohalike tantsugurmaanide lõbutsemine ansambli saatel on väärt vaatepilt.

Peale kõiki meeli toitvat hommikusööki sõidame tutvuma läheduses paikneva iidse Monte Albáni linnaga, mille rajasid eelklassikalisel ajal sapoteegid ning mida hiljem kasutasid ka misteegid. Meie ees kõrguvad püramiidid ja seisavad saladused. Naudime meie giidi teadmistepagasit Oaxaca kultuurilise geograafia, sealsete põlisrahvaste, keelte ja tänapäevase eluolu kohta, nagu ka sapoteekide ning teiste Mesoameerika vanade tsivilisatsioonide algupärase täheteaduse ja filosoofia kohta.

Tagasi vanalinnas, einestame ühel eriti armsal ja hubasel maheturul, kus saame proovida head ja paremat puhtast toorainest toitu, mis saabub päeva jooksul värskelt otse lähematest küladest. Esindatud on ka eriti autentsed road ja joogid, samuti mahejäätised ja käsitöökosmeetika. Kahtlemata tuleb ära proovida põlisrahva püha kaktusejook "pulque", mezcalist kõnelemata.

Seejärel algab kolmetunnine sõit läände Sierra Madre mäeaheliku kõige kõrgema külani meie teel (alla 3000 m merepinnast) nimega San Jose del Pacífico, kus võimsa looduse rüpes võtame kaks ööpäeva rahulikku aega olemaks iseendaga.

San Jose del Pacificos, kus selge ilmaga on võimalik silmata kaugel eemal Vaikset Ookeani. Pilvise ilmaga on selles sapoteekide asulas endiselt päike, sest tema teed ja majad kõrguvad koos männimetsades mäetippudega pilvedest üleval pool. Seal sööme traditsioonilist suitsuliha ja külastame suurepäraseid inimesi, Manuel ja Guadalupe Garcíat, kes tervitavad meid iidse koobassauna ehk temazcalli rituaaliga, millele eelneb holistiline tervise diagnostika sapoteekide kombel igaühele individuaalselt. Peale võrratut päikeseloojangut on hea juua koduse maitsega puuviljateed kohalikest aedadest, ning kinnitada ühiselt keha õhtusöögiga, mille Garcíade pere meile valmistanud on. Don Manuel ja tia Lupe on mitmendat põlve taimetundjad ja ravijad, kelle juurde käiakse kaugemaltki. Soovijail on võimalik konsulteerida tervise küsimustes ja hankida endale vajalikke ravimtaimi. Ööbime kauni vaate ja õitsva aiaga „Päikeseloojangu majakestes" mäenõlval, kus pilved rändavad läbi avatud akende ja uinuda saab kaminatule praksudes. Veetes aega Garciade pere valdustes, võtame ühiselt aja, et rännata sisekosmoses. Selleks, et jõuda veelgi lähemale iseenda tõelisusele ja pärisolemusele ja seda kasutades üht võimsaimat, samas kõigi jaoks igal ajahetkel ja asukohas kättesaadavat kvaliteeti – vaikust. Viibime vaikuses, et kuulatada, mida meie sisehääl meile soovib teada anda, mis sõnumeid tal on meile öelda.

Hommikul päikesetõusuga on paras hetk jalutada uduses metsas ja laadida endasse mägede värskust. Teeme seda vaikides (vaikusepäev) – just siis on meel suunatud sissepoole ja võime kuulda oma sisehäält on erakordselt terav. See on hea aeg pildistada, käia allikal joogivee järel või kohtuda veelkord Garcíadega metsikutel taimeradadel. Peale hommikusööki „Päikesekiire“ restorani terrassil, kus valmistatakse muuhulgas väga maitsvat seeneomletti (küll mitte nende maagiliste seentega, mille poolest see küla samuti tuntud on) asume laskuma allapoole mööda Sierra Madre mäestiku kuristikulisi servi järjest lähemale ookeanile, mille saabumisest annab märku järjest soenev õhk ning üha lopsakam taimestik. 

Sõit rannikule kestab kolm tundi, see on täis kurve ja maalilisi vaateid, kuni maandumegi rannaliivale, mis mõjub kõrgelt tulles umbes nagu Maaema enese embus. Eriti siis, kui saabub õhtu ja vahutav vesi aurab tähistaeva all soojalt, ning kuskil ei ole kübetki kahtlust, et see kõik oli seda väärt :) Oleme kolmeks järgnevaks ööks seadnud end mõnusalt sisse Zipolite ja Mazunte vahelises San Agustinillo rannakülas, kus on ilus, hea ja rahulik, ning mis peamine – sealtkandi parimad ujumistingimused. Kohe proovime rannal ära kohaliku kala ja mereannid. Puhkame, lõõgastume, tantsime, kuulatame, oleme... Aeg on lõpetada meie vaikuses veedetud päev ning märgata, mis enese sügavustest pinnale on hakanud kerkima. 

Vaba hommikupoolik (jalutuskäik päikesetõusuga rannal, ujumine, hommikujooga...). Värskete mahlade, kohvi, kookoste ja muu hea ja paremaga end kostitada lasta on suurepärane sealsamas San Agustinillo rannal palapade varjus peesitades. Sest lihtsalt nii hea on. 

Pealelõunal on plaanis üllatusvisiit tutvumaks ühe väärika ettevõtmisega 10 minuti sõidu kaugusel Zipolites, kuhu saabuvad vabatahtlikud tervest maailmast. Kohalike oludega juba veidi kursis, jalutame ka Zipolite nudistide rannale (alastiolek on vabatahtlik) ja käime ära legendaarsel rannaosal nimega "Playa del Amor", mis siiani on säilitanud tõelise paradiislikkuse (seal võib küll tekkida tahtmine kõik riided liiva alla matta ja ollagi merevahuga üks :). Omal ajal nudistide rannana kurikuulsat tuntust kogunud Zipolites on tänini alles hipiliku hõngu parimad noodid ning tänu oma võimsatele laintele on sellest saanud sihtpunkt ka surfaritele. Madalate õlgkatuste all leiab mõnusaid söögikohti ja rannabaare, ning loomulikult on silmapiiril alati paar asendamatut võrkkiike, kus maa ja taeva vahel lihtsalt elus olla. Mõni samm liivas ning käeulatuses on ka väikesed luksuslikud spad. Sealsamas kõrval süütab aga kohalikest kaluritest koosnev "vabatahtlik rannavalve" öö saabudes vee piiril lõkke, et tähise taeva all vaikselt maailmaasju arutada. Meie kõnnime mööda randa vastu päikeseloojangule ning jõuame õhusöögiks eriti romantilisele, privaatselt kaljudest eraldatud rannanurgale "Alkimisti“ restorani, mis võtab meid vastu tõrvikutuledes ning piirkonna parimate mereandide ja kokteilidega. Viimaks vaatame üle ka selle küla öise melu (mis unisest päevapildist kardinaalselt erineb) ning kui tuju on pidutseda, siis Zipolites leidub ka neid paiku, kus midagi ikka toimub...

Mõistagi vaba hommikupoolik („menüü“ endine, lisaks: ettetellimisel saab minna kalameestega tuunikala või doradot püüdma, või hoopis vahvale paadisõidule mööda lahte, et delfiine ja vaalu tervitada). Peale lõunat, kui on ujutud ja päikest võetud, on plaanis vaadata ringi Mazunte külas (mööda mere äärt sõites 5 min) ja külastada mõnd sealset huvitavat paika (nt kohalikku looduskosmeetika vabrikut). Teeme ka väikese matka/jalutuskäigu (30 min) Punta Cometa poolsaare tippu, mis on Mehhiko ranniku kõige väljaulatuvam nurk, ning kohalike jaoks olnud pühapaik ja kaitsealune ala. Sätime end seal koos suupistetega päikeseloojangupiknikuks neitsilikule rannale, kus julgemad võivad ka suurtes laintes ujuda. Edasi on kõik sama: naudime ookeanivõlusid, öist romantikat ning ohtralt värskeid mereande paradiisis. Võibolla käime isegi „aardejahil“... Õhtu jooksul võtame aja teha üks väestav ja vabastav paaritunnine tantsurännak.

Vaba hommikupoolik veel viimasteks rannamõnudeks. Keskpäeval asume teele Puerto Escondido poole ja teeme peatuse Ventanilla kogukonnas, kus laseme end sõidutada sõudepaadiga samanimelisel järvel ja mangroovis, kus oma loomulikus keskkonnas tegutsevad krokodillid, kilpkonnad, iguaanid ja paljud linnuliigid (no maod ikka ka, aga neid õnneks ei õnnestu enamasti näha), ning kus kohalikud inimesed järve saarel aitavad uuele elule metsloomi, keda neid ebaseaduslikult koduloomadeks vangistanud inimeste käest päästa suudetakse. Veel kookospiima, veel puuvilju, jamaicat, coronat... ja juba me sõidamegi (tund aega) mööda rannikut Puerto Escondido kuurortlinna, kus seame end sisse ühes auväärses Mehhiko haciendas otse rannapromenaadil, sööme taas kõike kõige paremat, saadame päikese tänumõtetega ookeani taha ning veedame veel ühe sooja mereäärse õhtu. See õhtu saab kindlasti olema eriline, kuna ees on ootamas sõit koju ning on põhjust ühiselt muljetada, võibolla südant puistada, tänada, laulda ja kes teab ehk ka tantsida.

Lendame Puerto Escondidost Mexico Citysse, kust algab teekond tagasi koju. Kui pealinnas jääb lendude vahele piisavalt aega, saab seda vastavalt soovile ja huvidele suurlinnas sisustada. Võib näiteks katsetada mehhiko metrood ja sõita mõneks tunniks kesklinna lõunale ning jalutuskäigule. Kõrgeteks vaadeteks võib tõusta Torre Latinoamerica pilvelõhkuja torni, et veelkord veenduda, nagu peagi ka lennuki pardalt, et linnal pole lõppu näha... 

Jõudmine Tallinnasse.